Veebimajutus: mis see on ja kuidas valida
Veebimajutus (inglise keeles web hosting) on interneti majutusteenus, mis pakub veebisaitide hoidmiseks vajalikku taristut ja teeb need veebis kättesaadavaks. Veebimajutust pakkuvaid ettevõtteid nimetatakse veebimajutajateks (web hosts). Kui plaanid oma kodulehte, blogi või e-poodi, on veebimajutuse valik üks esimesi otsuseid. Selles postituses selgitame, kuidas veebimajutus tekkis, millised majutustüübid on olemas ja mida majutajat valides jälgida.
Server ja veebiserver
Iga veebisait asub serveris. Eesti Vikipeedia järgi on server arvutisüsteem või selles töötav tarkvara, mis pakub ühendatud klientidele mingit infoteenust. Näiteks veebiserverist saab lugeda veebilehti ja failiserver võtab vastu ning saadab faile. Serveri kliendiks võib olla ka teine server: veebiserver võib kuvamiseks andmed saada andmebaasiserverist.
Veebiserver on programm, mis edastab HTTP-protokolli abil veebilehti. Sama sõnaga nimetatakse ka arvutit, kus see tarkvara töötab. Veebiserver edastab klientidele HTML-dokumente ja nendega seotud sisu, näiteks pilte, stiililehti ja JavaScripti. Klient, tavaliselt veebilehitseja või veebirobot, esitab päringu kindla ressursi kohta ja server vastab kas selle sisu või veateatega. Paljud veebiserverid, näiteks Apache HTTP Server, toetavad serveripoolset skriptimist. Näiteks PHP abil saab HTML-dokumente luua dünaamiliselt.
Veidi ajalugu
1989. aastal pakkus Tim Berners-Lee CERN-ile välja hüperteksti süsteemi teadlaste infovahetuse lihtsustamiseks. Projekti käigus kirjutas ta veebilehitseja WorldWideWeb ja esimese veebiserveri CERN httpd. Kuni 1991. aastani tohtis internetti kasutada vaid teaduse ja hariduse eesmärgil.
Alguses pidi veebisaidi avaldamiseks olema oma arvuti või server. Kuna kõigil ettevõtetel polnud selleks raha ega oskusi, hakkasid veebimajutajad pakkuma klientide saitide hoidmist oma serverites. 1995. aastaks pakkusid ettevõtted nagu GeoCities, Angelfire ja Tripod juba tasuta majutust.
Veebimajutuse tüübid
- Staatiliste lehtede majutus: failid laaditakse üles FTP või veebiliidese kaudu või paigaldatakse automaatselt repositooriumist, näiteks GitHub Pagesis või Cloudflare Pagesis. Isiklikule kodulehele piisab sageli sellest.
- Jagatud majutus: mitu veebisaiti asuvad samas serveris ja jagavad selle ressursse, näiteks mälu ja protsessorit. Võimalused on sageli üsna põhilised.
- Edasimüüja majutus: klient ostab majutusteenuse ja müüb seda oma klientidele oma kaubamärgi all edasi.
- Virtuaalserver (VPS): serveri ressursid jagatakse virtuaalseteks serveriteks. Kasutajal võib olla oma virtuaalruumis root-õigus.
- Pühendatud server: kasutaja saab oma serveri ja täieliku kontrolli, kuid vastutab sageli ise turvalisuse ja hoolduse eest.
- Hallatud majutus: kasutaja saab oma serveri, kuid mitte täielikku kontrolli, et teenusepakkuja saaks tagada teenuse kvaliteedi.
- Kaasasukoht (colocation): server kuulub kasutajale, majutaja pakub ruumi, elektrit ja internetiühendust. See on kõige võimsam ja kallim variant.
- Pilvemajutus: põhineb klasterdatud koormusjaotusega serveritel. Kui üks riistvaraosa rikki läheb, saavad teised selle töö üle võtta, ja tasuda saab ainult kasutatud ressursside eest. Samas võib kasutajal olla vähem kontrolli selle üle, kus tema andmed asuvad, mis võib GDPR-i silmas pidades probleemiks osutuda.
- Koduserver: sait majutatakse tavalise lairibaühenduse kaudu, sageli vanal arvutil. Mõned internetiteenuse pakkujad blokeerivad sissetulevad päringud pordile 80.
Mida veebimajutus sisaldab?
Tavaliselt on veebimajutuseks vaja üht või mitut füüsilist või virtuaalset serverit, nimeserveri (DNS) seadistust, mis suunab domeeni serverisse, ning serveris töötavat veebiserverit. Iga saidi jaoks on vaja kettaruumi, saidipõhist seadistust, sageli andmebaasi, ligipääsu saidi haldamiseks ja e-posti ühendust. Keerukamad saidid vajavad andmebaasitoe ja arendusplatvormidega pakette, näiteks PHP või Ruby on Rails. Paljud paketid sisaldavad sisuhaldussüsteemi, ning andmete krüpteerimiseks kasutatakse SSL-i.
Töökindlus ja turvalisus
Veebisaidi kättesaadavust mõõdetakse protsendina aastast, mil sait on internetis ligipääsetav. Teenustaseme leping (SLA) võib lubada teatud plaanilist hooldusaega. Kui kättesaadavus langeb alla lubatu, maksab majutaja sageli osa tasust tagasi. Seetõttu tasub SLA tingimused hoolikalt läbi lugeda.
Veebimajutust kasutades annab klient oma saidi turvalisuse osaliselt majutaja kätte, mistõttu on turvalisuse tase valikul väga oluline. Rünnakute käigus võidakse saitidele laadida pahavara, varastada krediitkaardiandmeid, korraldada DDoS-rünnakuid või saata rämpsposti.
Juhtpaneel ja eriotstarbeline majutus
Majutaja võib pakkuda juhtpaneeli veebiserveri haldamiseks, skriptide paigaldamiseks ja näiteks e-posti seadistamiseks. Juhtpaneelita haldatavat serverit nimetatakse sageli „peata“ (headless) serveriks. Mõned teenused on mõeldud kindlale sisuhaldussüsteemile, näiteks hallatud WordPressi majutus, kus hoolduse, turvauuendused ja varukoopiad teeb teenusepakkuja.
Allikad
